Pakume soodsalt raamatupidamise aastaaruannete tõlget. Küsi pakkumist meilt!

Teksti toimetamine ja korrektuur

Teksti korrektuur tähendab teksti viimist vastavusse õigekeelsusnõuetega ja trükivigade parandamist. Trükivigadeks on igasugused tehnilised apsakad, näiteks tühiku puudumine või tähtede vale järjekord. Korrektori ülesanneteks on niisiis põhiliste keelevigade parandamine.

Põhjalikumat tööd teeb keeletoimetaja, kes lisaks nimetatud toimingutele jälgib teksti loogilist ülesehitust, selgust ja ühemõttelisust, parandab loetavust ja stiilivigu. Oluline erinevus korrektori ja toimetaja vahel on selles, et keeletoimetaja peab kontrollima ka fakte. Näiteks tuleb tehnilist tõlketeksti toimetades kõrvutada originaali ja tõlget ning parandada tõlkesse sattunud valed arvandmed. Kuid iga kord ei saa usaldada ka originaali, mistõttu peab toimetaja kahtlema kõiges ja alati kontrollima.

Toimetamise ja korrektuuri vajadus

Öeldakse, et toimetaja peab kaitsma autorit tema enda vigade eest. On inimlik, et autoril satub teksti trükivigu ja isegi õigekirjavigu. Selleks ongi vajalik, et töö loeks läbi kõrvaline isik, kes on spetsialiseerunud vigade otsimisele, leidmisele ja parandamisele. Heal keeletoimetajal on piisav kogemuste ja teadmiste pagas ning ta teab, millele tähelepanu pöörata, ja oskab ära tunda tüüpilised veakohad.

Toimetaja peaks olema ideaalis viimane isik, kelle käest tekst lugejateni jõuab. Tihti see nii ei ole, kuna autor on kõikvõimas ja temale kuulub viimane sõna. Sellisest suhtumisest tulenevaid probleeme aitab lahendada vaid üks asi – suhtlus. Keeletoimetaja peab suhtlema autori või tõlkijaga ja selgitama, miks ta mingeid parandusi tegi. Omavahelises suhtluses jõutakse parima lahenduseni.

Keeletoimetaja ja korrektori töö alustalad

Eri liiki tekstidel on oma keelespetsiifika ja ka tüüpvead. Teadustekstile, tehnilisele tekstile, õigus- ja haldustekstile, ajakirjandustekstile, ilukirjandustekstile, tõlketekstile jt tekstidele tuleb läheneda igale ühele erinevalt. Kuid on mõned üldised toimetamisreeglid, mis kehtivad kõigi tekstide kohta.

  • Tekst on vaja viia vastavusse õigekeelsusnõuetega.
  • Väljendus peab olema selge ja ühemõtteline.
  • Sõnastus peab olema lihtne ja loetav.

Peale nimetatud nõuete peab hea keeletoimetaja meeles pidama ka järgmist:

  • Ei tohi peale suruda oma keelemaitset.
  • Parandada tuleb minimaalselt ja põhjendatult.

Teksti parandades tuleb mõelda ka selle sihtgrupile, lugejale. Kui midagi jääb arusaamatuks toimetajale, on tõenäoline, et sellest ei saa aru ka lugeja. Selline mõtlemine eeldab muidugi toimetaja spetsialiseerumist tehnika-, meditsiini-, õiguse või mõnele muule valdkonnale. Tihti tuleb keeletoimetajal aga tegelda eri tüüpi tekstidega ja sellisel juhul aitavad teda usaldusväärsed allikad, näiteks elementaarne "Õigekeelsussõnaraamat", oskussõnastikud, käsiraamatud, entsüklopeediad, aga ka oma ala asjatundjate nõuanded.

Mida toimetamisel parandatakse

Üldiselt tuleb toimetades vaadata teksti kahte külge: jälgitavuse tehnilist külge ja keelelist külge. Tehniline külg tähendab seda, et õiged peavad olema reavahetuse ja lõiguvahetuse töötlusvõtted, joondamine, lõigueristus, poolitamine, tühikute asetus jms. Keelt korrigeerides jälgitakse õigekirja:

  • kokku- ja lahkukirjutamist,
  • algustähe õigekirja,
  • numbreid,
  • lühendeid,
  • häälikuõigekirja;

vormi- ja sõnamoodustust, sõnade tähendusi, loogikavigu, kirjavahemärke, lauseehitust ja stiili.

Õigekiri

Õigekirja üheks keerukamaks osaks on kokku- ja lahkukirjutamine. Normaalolekus on sõnad üksteisest lahku kirjutatud ja kui tekib kahtlus, siis kirjutada pigem lahku.

Kokku kirjutatakse ainsuse nimetavas käändes nimisõna sellele järgneva nimisõnaga, nt nahkmööbel, liikluseeskiri. Ainsuse omastavas olev nimisõna kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku, kui ta märgib liiki või laadi, nt bussipilet, töövõtuleping. Kui see märgib aga kellelegi või millelegi kuulumist, kirjutakse lahku, nt eesli saba, lapse kisa.

Kokku- või lahkukirjutamisel tuleb jälgida täiendi kuuluvust. Võidakse eksida, kui ei teata, kas täiend laiendab täiendit või kogu järgnevat ühendit, nt märja turba hunnikud või märjad turbahunnikud.

Mitmuse omastavas nimisõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast tavaliselt lahku, nt sademete hulk. Kokku kirjutatakse omaette tähendusega ühendid, nt lastekodu, naistehaigused.

Omadus-, arv- ja asesõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast üldiselt lahku, nt rõõsk koor, omal ajal, kolm nurka. Lühenenud tüvega omadussõna kirjutatakse aga alati järgneva nimisõnaga kokku, nt esmaabi, keerdtrepp. Kokku tuleb kirjutada ka ne- ja line-liitelised sõnad, nt põhikirjakohane, riikidevaheline.

Tegusõnade kokku- ja lahkukirjutamisel teevad raskusi ühend- ja väljendverbid ja nende eeskujul vabade ühendite kirjutamine. Lahku kirjutatakse nt taga kiusama, välja arvatud, kaasa arvatud. Nii kokku kui ka lahku võib kirjutada nt vastuvõetud otsus ~ vastu võetud otsus, heakskiidetud ettepanek ~ heaks kiidetud ettepanek. Vabad ühendid kirjutatakse lahku: haridust tõendav dokument, kaalu alandav toime. Mine-tuletised kirjutatakse kokku, nt altvedamine, väljaütlemine, allakirjutamine.

Mõnel juhul on kokkukirjutamise variandina vajalik sidekriips: Peipsi-äärne, PIN-kood, T-särk, O-kujuline, mustika-leivajogurt. Aga esineb palju ka tarbetuid sidekriipse, nt järgmistes ühendites: käest kätte, üksühene, lõunaeestlane.

Algustähe õigekiri

Algustähe õigekirja puhul tuleb osata eristada kaht nimetüüpi: suurtähelise nime ja väiketähelise tüübinimetusega ühendit (Tartu maavalitsus) ja läbiva suurtähega kirjutatavat nime (Euroopa Liit). Esimesel juhul kirjutatakse tüübinimetus vaid siis suurtähega, kui on vaja näidata ametlikku registreeritud täisnime, nt Tartu Maavalitsus. Teisel juhul võidakse tüübinimetus kirjutada väikese tähega siis, kui see esineb tekstis korduvalt, nt Euroopa Liit palub liidu liikmesriikidel…

Teoste, sarjade, rubriikide ja dokumentide pealkirjad kirjutatakse jutumärkides ja esimene sõna suurtähega. Pühade ja tähtpäevade nimetused kirjutatakse väiketähega, nt suur reede. Ametinimetused, tiitlid, aunimetused kirjutatakse samuti väiketähega, nt rektor, aasta õpetaja.

Numbrite õigekiri

Numbrite kirjutamise puhul tuleks teada järgmist. Numbrid ühest kümneni kirjutatakse tavaliselt sõnadega. Suured arvud kirjutatakse numbritega ja sealjuures tervenisti välja, mitte ei kasutata nt lühendit tuh või tuhat. Küll aga võib kasutada lühendeid mln (miljon) ja mld (miljard).

Araabia numbritega kirjutatud järgarvsõnade taga peab olema punkt, nt 2009. aastal. Põhiarvsõnale saab käändetunnuseid lisada alates osastavast käändest kas sidekriipsuga või kokku kirjutatuna. Kui number on tekstis koos nimisõnaga, pole käändetunnust vaja lisada, kuna kääne selgub nimisõna vormist, nt 10. peatükis. Ne- ja line-liiteline omadussõna liidetakse numbriga sidekriipsu abil või kirjutatakse kokku, nt 5(-)kilogrammine imik.

Lühendite puhul võiks teada seda, et väiketähtlühendeid võib kasutada nii punktiga kui ka ilma. Teatud sõnaühendite lühendite puhul tuleb aga kasutada sisepunkti, nt p.o – peab olema, s.a – sel aastal. Lühendis n-ö – nii-öelda peab kasutama kindlasti sidekriipsu. Lühendi käände või mitmuse väljendamiseks lisatakse lühendile vastav tunnus. Väiketähtlühendis sidekriipsu abil, suurtähtlühendis võib ka kokku kirjutada.

Häälikuõigekirjas on kriitiliseks valdkonnaks võõrsõnad. Võimalusel tuleks neid üldse vältida või siis olla nendega kokkuhoidlik ja ettevaatlik.

Scriba tõlkebüroo on valmis teile appi tulema ja toimetab kõik tekstid, mida soovite. Vajadusel teeme tekstile kiire korrektuuri või põhjalikuma toimetamise.

» Küsi hinnapakkumist teksti korrektuuriks…